Kõnetehnikakoosolek
24.05.2004 EKI väikeses saalis
03.06.2004 Tartu ülikooli Veski auditooriumis
Einar Kraut “Kõnetehnika ja emakeeleuurimine”
Heido Ots “Ladina tähtede nimetamine teiste keelte pruugi järgi – kas ehtsus või edevus?”
Einar Kraudi ettekanne “Kõnetehnika ja emakeeleuurimine” andis ülevaate kõnetehnika õpetuse hetkeseisust Eestis, sellealasest kirjandusest ning kõnetehnika õpetuse põhimõtetest. Kõnetehnika kui distsipliin tegeleb kehaga, kõneaparaadi elundite tahtele allutamisega; kõnetehnika ei ole retoorika, keele- ja stiilivahendite kasutamise õpetus. Kõnetehnilise treeningu eesmärk on tunnetada kehalis-füüsikalist kõnetervikut ja õppida kontrollima kõnetegevust. Selleks on erinevatel aegadel loodud erinevaid harjutusi, Einar Kraut tutvustas enda meetodit, mis põhineb artikulatoorsel toefunktsioonil. Eesti hääldussüsteemi omapäraks on madal pingefoon, hääldusliigutuste punkteeritus, mistõttu eesti konsonantismi võtmemõiste on rõhujärgne toetumine. Ka vältefonoloogiat on võimalik käsitleda rõhujärgse toetumise võtmes. Esitati näiteid harjutustest ja treenimisvõtetest, mis suunatud eestipärase hääldusrežiimi väljaarendamisele standardkõnes. Esile tõsteti nii keele dialektoloogiline aspekt – kui üldiseks pidada põhjaeesti keskmurdel rajanevat hääldusstandardit – kui ka kõnekultuuri ja keelekorralduse seos.
Heido Ots osutas oma ettekandes “Ladina tähtede nimetamine teiste keelte pruugi järgi – kas ehtsus või edevus?” võõrlühendite hääldamisega seotud ebajärjekindlusele. Eesti keeles on heaks kiidetud võõrnimede, eriti kohanimede algupärane hääldusviis. Mida aga teha keelekorralduslikult võõr(täht)lühenditega? Ilmekatele näidetele tuginedes, nagu tsiitsitatavad lühendid CV ja DJ jt, avaldas kõneleja arvamust, et inglise, prantsuse või millise tahes pruugi järgi ladina tähtede nimetamine eesti kõnes on tarbetu, vaevab kõnelejat ja kuulajat mõttetult ning tekitab enamasti vaid segadust. Ka praktilises keelekasutuses ei õnnestuks järjekindlalt kinni pidada eri keeltest pärinevate lühendite hääldamisest nende keelte ehtsal kombel. Kokkuvõtteks esitas Heido Ots aruteluks järgmised seisukohad: eesti keel on ladina tähestiku täieõiguslik kaasomanik, seetõttu nimetab hea eesti keele kõneleja avalikus suhtluses ladina tähti nii üksikult (nt nimetähtedena) kui ka tähthaaval loetavates lühendites eesti keele normi kohaselt. Vähesed erandid esitatakse lõpliku loendina, et neid ei kasutataks normingu vaidlustamiseks. Norming tuleks esitada selgesti väljendatuna, kunstiliste tekstide esitamisel ning muude normiväliste alade puhul on loomulik sallida eritaotlusi (ehtsusepüüd, karakteriseerimisvajadus jne).