XXXIX J. V. VESKI päev teemal “Eesti keel eesti koolis”

27.06.2006 Tartu Ülikooli aulas

KRISTA KERGE Emakeel koolis: kelle mure?
KÜLLIKI KASK Eesti keel eesti koolis: õpetaja vaatenurk
MAIA RÕIGAS Eesti keele õpetajate ettevalmistus Tartu Ülikoolis
CHRIS-EVELIN LUIK Gümnaasiumilõpetaja emakeeleoskuse kontrollimisest

Avaettekandes “Emakeel koolis: kelle mure?” kõneles Krista Kerge päevakohasel õppekava koostamise teemal. Haridus- ja Teadusministeerium ootab põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava uue versiooni rakendamist 2007. a-l, ehkki Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse (REKK) ainekavu koostavad töörühmad alustasid alles käesoleval aastal ja nende koostöö Tartu Ülikooli õppekavakeskuse rühmadega algas alles mais ja emakeeleainete rühmadesse ei ole kaasatud ühtki teadlast. Võrdluseks kirjeldas esineja õppekava koostamise põhimõtteid ja etappe Soomes, kus 2005. a sügisest rakendatud õppekava töötati välja alates 1999 ja võeti seadusena vastu 2003. Soome keele ainekava töörühma juhatas tavakohaselt prof Pentti Leino. Õpetajaid ei peeta seal pädevaks ainekava koostama, sest moodne ainekava on stiimul ka nende teadmisi ajakohastada, küll katsetati uut kava 5 a jooksul enam kui 100 koolis. Teoreetiliselt võib emakeele ainekava põhineda kolmel mudelil. Kirjaoskuse grammatiline mudel püsis maailmas u 1970ndate a-te keskpaigani. See keskendub keele õpetamisele kitsalt grammatika, õigekirja jm õigekeelsuse tähenduses. Kirjaoskuse nn autonoomne mudel seab eesmärgiks arendada nn osaoskusi (lugemist, kirjutamist, kõnelemist ja kuulamist), keskendudes tegelikkuses liiati kirjalikule eneseväljendusele. See mudel oli seni kasutusel Soome kooli enamikus ainetes ja nende eeskujul alates 1996. a ka meie eesti keele kui emakeele ainekavas. Üha enam leiab maailma õppekavaarenduses toetust kirjaoskuse nn ideoloogiline mudel, mis olemuselt on funktsionaalne, seades eesmärgiks sotsiaalse pädevuse ja toimetuleku ajal, mil tekstid on ideologiseeritud ja ühiskonna rühmitumine väga suur. Viimati mainitud mudelisse on kodeeritud õpimotivatsioon. Eesti põhikooli uue õppekava emakeeleainete tööversioon on aga taandatav grammatilisele mudelile, mida esineja ka tabelina tõestas. Krista Kerge teiseks oluliseks teemaks oli hindamissüsteem ning hinnatavate väärtuste/oskuste seos õppekava mudeliga. Esineja juhtis tähelepanu ka sellele, et emakeele õpiraskused samastatakse põhikoolis logopeediliste diagnoosidega. Eri andmetel suunatakse 15–25% lapsi emakeeletunni asemel logopeedide käe alla, kes sageli kinnistavad eakohatult abstraktsetele välte ja silbi mõistele toetumise kaudu õpiraskusi veelgi. Ennekõike kannatavad aeglasema arenguga poisid, kelle väljalangevus põhikoolist on just emakeele ja matemaatika raskuste tõttu katastroofilise 25% mail. Diskussioonis tõi Reet Kasik veelkord esile, et logopeedidel puudub eesti keele eriharidus, sellekohaseid aineid on nende õppekavas minimaalselt.

Külliki Kask võrdles ettekandes “Eesti keel eesti koolis: õpetaja vaatenurk” emakeele osakaalu mitme Euroopa Liidu riigi kohustuslikus põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas. Näiteks eesti põhikoolis on kohustusliku osa tunde kokku 7805, kokku on Soomest 204, Leedust 906, Lätist ja Ungarist 1219, Saksamaast 360, Prantsusmaast 826, Tšehhist 1501 ja Slovakkiast 1607 emakeeletundi vähem. Minevikku vaadates on eesti keele tundide arv alates 1970ndatest a-test pidevalt vähenenud, 1974/75. õa-l oli eesti keele tunde kokku 1680, kirjandustunde 735 (kokku 2415 tundi). 1985/86. õa-l oli tundide koguarv sama, kuid keeletunde oli suurendatud 1715 tunnini. Viimase 18 aasta jooksul on aga eesti keele tundide arvu tugevasti vähendatud. Tavaliselt on väidetud, et muutus toimus koos 6-aastaste koolituleku ning üleminekuga 12-aastasele õppele. Tegelikult ei olnud esialgu plaanis eesti keele tundide üldarvu vähendada, see pidi jääma enam-vähem samaks: algklasside osas jagati tunnid nelja aasta peale, 5. klassist alates jäi tundide arv endiseks. Uus õppeplaan rakendus 1986/87. õa-l ja kehtis kolm aastat. 1989/90. õa-l jõustunud õppeplaani järgi vähenes eesti keele tundide arv 175 võrra, koos kirjandusega kadus 280 tundi, kuigi lisandus üks kooliaasta. 1996. a-l valitsuse heakskiidu saanud õppekavas oli eesti keel ja kirjandus liidetud üheks õppeaineks emakeel (kokku 2030 tundi, 105 tundi kadus). Uuendatud õppekava, mis rakendus 2002/03. õa-l, eesti keelele ja kirjandusele tunde juurde ei toonud. Kokku on kolme viimase õppekava rakendumisega kadunud 385 eesti keele ja kirjanduse tundi. Kas tundide vähendamine on kaasa toonud ka keeleoskuse vähenemise, sellele annab osaliselt vastuse REKK-i koduleheküljel avaldatud riigieksamite tulemuste statistika. Selle kohaselt on emakeele riigieksami keskmine tulemus pidevalt langenud: 1991. a-l oli see 66,18 ning 2005. aastal 54,51. Käesoleval õa-l on käsil õppekava järjekordne uuendamine, esialgse plaani järgi (õppekava üldosa tööversioon 23.11.2005) oli eesti keele tunde kokku 1890, kirjandustunde 560 (kokku 2450 tundi ehk 35 tundi rohkem kui nõukogude ajal). Kuid REKK-i koduleheküljel avaldatud valitsuse määrusena vormistatud „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas“ (16.05.2006) on tunnijaotusplaan taas ümber tehtud ja eesti keele tunde on kokku 1470, kirjandustunde 560 (kokku 2030 tundi). Esialgse plaaniga võrreldes on eesti keele tunde 420 võrra vähem. Kuna emakeeletundide arv on Eestis Euroopa Liidu teistest riikidest väiksem ning ei näigi kasvavat, peab esineja nõustuma õpilaste kirjaoskust järjepidevalt uurinud logopeed Tiiu Puigiga, kes juba 2002. a-l ütles Postimehele: „Eesti rahvas on mitu sajandit olnud uhke oma üldise kirjaoskuse üle, kuid see lõpeb varsti ära.“

Maia Rõigas tugines ettekandes “Eesti keele õpetajate ettevalmistus Tartu ülikoolis” Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetistes 25 (200 aastat eesti keele ülikooliõpet. 1803 eesti ja soome keele lektoraat Tartu ülikoolis. Juubelikogumik. Tartu 2003, lk 257–280) ilmunud artiklile “Eesti keele õpetamise metoodika Tartu ülikoolis”.

Chris-Evelin Luik andis ettekandes “Gümnaasiumilõpetaja emakeeleoskuse kontrollimisest” ülevaate sellest, kuidas on abiturientide eesti keele oskust kontrollitud esimesest Eesti vabariigist kuni tänapäevani ja tutvustas mõne teise Euroopa riigi emakeele lõpueksamit. Gümnaasiumi lõpueksamid olid kasutusel juba 1918/19. õa-l. Eesti keeles kirjutasid abituriendid kirjandi, mis pidi andma pildi õpilase üldisest arengust ning tema teadmistest. Järgnenud perioodid möödusid samuti kirjandit kirjutades. Aja jooksul on muutunud kirjandi kirjutamiseks antav aeg, teemade arv ning vabade teemade osakaal selles. Esimesed riigieksamid toimusid 1996/97. õa-l, eksamitöid hindas riigieksamikomisjon 10-palli süsteemis. 2000/01. õa-st ettekirjutatud kirjanduslikke teemasid ei anta, kuid soovitatav on iga teema juures tuua mõni kirjanduslik näide, et näidata oma lugemust. Samuti muudeti sellel õppeaastal hindamist – 10 palli asemel hakati eksamitöid hindama 100-palli süsteemis. 2001/02. õa-l kehtestati eksamitele 20 palli piir, kes seda ei ületanud, pidi eksami järgmisel aastal uuesti sooritama. Käimasoleva õppekava muutmise raames peaks haridus- ja teadusministeerium otsustama, kas jätkatakse tuttava kirjandiga või tuleb kasutusele uus gümnaasiumi eesti keele lõpueksam. Sellest tulenevalt uuris esineja oma bakalaureusetöös mitme Euroopa riigi emakeele eksamivormi ning tutvustas ettekandes Saksamaa, Taani, Soome, Hollandi, Prantsusmaa, Poola, Sloveenia ja Venemaa eksamikorraldust, kus eksamid on mitmekülgsemad, koosnedes mitmest osast ning erinevaid oskusi kontrollides antakse abiturientidele võrdsemad võimalused hea tulemus saada.

Konverentsi järel asetati lilled J. V. Veski hauale Raadi kalmistul.