Keeleline viisakus

18.05.2007 Tartu Ülikooli J. V. Veski auditooriumis

KRISTA VOGELBERG Viisakus ja võim
RENATE PAJUSALU Eesti ja vene viisakuskood: sarnast ja erinevat
(uurimuse autorid: Renate Pajusalu, Birute Klaas, Karl Pajusalu, Virve Vihman)
ANDRIELA RääBIS Viisakusküsimused Eesti telefonivestlustes

Emakeele Seltsi kõnekoosoleku avas juhatuse esimees Helle Metslang.

Krista Vogelberg rõhutas oma ettekandes “Viisakus ja võim” (mille aluseks oli rida autori poolt või juhendamisel tehtud vastavasuunalisi empiirilisi uurimusi), et erinevad rahvad kasutavad suuresti sarnaseid viisakusväljendeid/strateegiaid (nt välditakse soovi esitamisel imperatiivi, asendades see (tingiva) küsimusega, peaaegu universaalne on kaudne, nn “vous”-pöördumine jne), uurimisainet pakuvad pigem strateegiate erinev kasutussagedus, olukorrad, milles neid tarvitatakse, nn sõnaraamatuvastete (“palun”, “please” “pozhaluista”) pragmaatilise jõu erinevused jne. Näiteks mõnede teiste rahvastega võrreldes tänab eestlane palju vähem. Aga eestlane lihtsalt räägib vähem kui teised rahvad (teeb vähem komplimente, kasutab teretamist vaid selle tähelepanu köitmise funktsioonis). Liigne viisakus tunduks sarkasmina. “Vaikimisi”-variant erineb nii inimesi kui kultuure pidi. Teisisõnu, viisakusstrateegiate kasutusreeglites on suured erinevused. Siit ka võimalus kasutada viisakushinnanguid võimu tööriistadena. Käsitlus lähtub Bourdieust, arendanud Eelen, Watts jt. Nt märkus teisele inimesele, et ta oli/on ebaviisakas, on tugevalt hinnanguline ja sellisena teostab märkuse tegija võimu. Negatiivse hinnangu võimalusi rakendatakse kultuurisiseselt, aga veel suurem potentsiaal võimu teostajatena on neil kultuuridevahelises suhtluses. Tegemist pole võimuga Browni ja Levinsoni P tähenduses (staatuse-erinevused), vaid võimuga diskursuse üle: kes otsustab, kelle viisakusreeglid kehtivad? Olulisi tulemusi on ettekande autor saanud nn väravahoidmissituatsioonide uurimisel: intervjueerija reeglina nõuab, et intervjueeritav võtaks omaks tema reeglid (mis võivad seejuures olla “vabamad”, sel juhul töötab intervjueeritava aupaklikkus tema vastu, tekitab intervjueerijas ärritust). Uusima katse üllatav tulemus: intervjueerija signaliseerib ühe reeglistiku kasutamise (valdavalt Browni ja Levinsoni positiivne viisakus), intervjueeritavad võtavad selle üldiselt omaks, parima hinnangu saab aga negatiivset viisakust rakendav intervjueeritav – intervjueerija kasutab oma võima diskursuse üle mitmekordselt, tehes nö käigu pealt muudatusi. Katses oli tegemist rollimänguga, kuid sama nähtust on täheldatud personaliotsingu firmade töövestlustel. Kõige uuem uurimus: e-kirjad palvega kirjutada soovitus. Eesti kooliõpilaste ingliskeelseid kirju hindasid kolm inglast, kusjuures hindamise subjektiivsust näitas ühe hindaja (rangete) hinnangute madal korrelatsioon teise kahe hinnangutega. Range hindamine on taas tüüpiline võimu teostamise vahend. (Katse andis ühtlasi tulemuse, mis rõhutab konteksti osatähtsust strateegiate mõjukuse määrajana: otsesed väljendid nagu “mul on tarvis”, kui neid ümbritsesid üksikasjalikud põhjendused, andsid reeglina parema tulemused kui ühest, ehkki viisakast, vormelist koosnevad kirjad (“Would you kindly write a letter of recommendation for me? Thank you” – negatiivne hinnang).

Renate Pajusalu ettekanne “Eesti ja vene viisakuskood: sarnast ja erinevat” põhines nelja inimese: Birute Klaasi, Karl Pajusalu, Renate Pajusalu ja Virve Vihmani ühisel uurimusel ‘teie’ ja ‘sina’ kasutamisest Tartu Ülikooli vene ja eesti tudengite hulgas. Idee saadi omakorda Olga Buravkova bakalaureusetööst, kust ilmnes, nagu käituksid vähemused ja enamused sarnaselt. Uurimusest selgus, et eestlaste ja venelaste vahel oli erinevusi, aga erinevusi oli ka Tartu ja Kohtla-Järve venelaste vahel. Eestlastel määrab teietamise tuttav olemine, venelastel vanus. Naised lubasid end enam sinatada kui mehed. Ühiseks jooneks võib pidada seda, et üldiselt ei soovi tudengid sinatada õppejõude. Näiteks vene naisüliõpilased arvasid, et kui õppejõud sinatab, siis ta ei pea üliõpilast täiskasvanuks.

Andriela Rääbis vaatles oma ettekandes “Viisakusküsimused Eesti telefonivestlustes” vestlusanalüüsi meetodil helistaja esitatud viisakusküsimusi. Analüüsi aluseks oli 131 argitelefonikõnet (mis sisaldavad 159 dialoogi) Tartu Ülikooli eesti suulise keele korpusest.
Vestluse sissejuhatuse sekventsid olid keele kontaktifunktsiooni tüüpilised realisatsioonid: avatakse suhtluskanal ja luuakse suhtluspartnerite kontakt. Enne helistamise põhjuse esitamist võivad osalejad vahetada küsimusi ja vastuseid, mille abil kontrollitakse olukorda. Küsimusi on kaht liiki:
– üldised, konkreetset olukorda mittearvestavad küsimused (nt kuidas elad; kuidas läheb). Neid võib nimetada viisakusküsimusteks.
– küsimused konkreetse olukorra kohta (nt mis sa teed; kus sa oled; ega ma üles ei ajanud; miks sa nii unise häälega oled; üksi oled vä).
Analüüsitud korpuse infovestlustest sisaldas helistajapoolset viisakusküsimust 8%, suhtlusvestlustest 19%. Vastaja esitas omapoolse vastuküsimuse vaid kahe vestluse alguses. Seega ei ole Eesti telefonivestluste alguses how are you-sekventsidega võrreldavaid rutiinseid vastastikuseid vormeleid.
Viisakusküsimusi on ainult teatud tüüpi vestlustes. Esiteks suhtlusvestlustes, kus helistajal konkreetset helistamise põhjust ei ole ja ta soovib kuulda partneri uudiseid. Teiseks, kui helistamise põhjuseks on palve või ettepanek. Helistaja kaardistab olukorda, kas ta saab üldse oma palvet esitada ja ühtlasi lükkab sellega palve esitamise edasi. Kolmandaks on osa küsimusi mõeldud tegelike küsimustena partneri konkreetse olukorra kohta.