Üliõpilaskonverents 2008
3.10.2008
Emakeele Selts tähistas Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverentsiga. Oma uurimistööde tulemusi tutvustasid gümnaasiumiõpilased, Tartu ja Tallinna ülikooli ning Soome tudengid.
Kadri Kaljurand “Sõna edasi polüseemiast kognitiivse lingvistika vaatenurgast”
Rosina Savisaar “Omadussõna ilus – kuidas me seda kasutame?” (vt ettekande slaide)
Rebeka Grossfürst “Tsitaatsõnad SL Õhtulehes” (vt ettekande slaide)
Ülle Kimmel “Kontseptuaalsed metafoorid tulekahjude kajastamisel ajakirjanduses” (vt ettekande slaide)
Evelyn Lätt “Väldete õpetamisest põhikoolis” (vt ettekande slaide)
Katri Krall “Keelekümblusklassi laste eesti keel” (vt ettekande slaide)
Keit Lipp “Eesti kirjandusklassikute tekstide keelelisest redigeerimisest Fr. R. Kreutzwaldi muinasjutu “Põhjakonn” alusel”
Inna Nekrassova “Mitmekeelse ühiskonna küsimus Eesti ja Suurbritannia moslemite näitel” (vt ettekande slaide)
Kristi Pällin “Eesti tulema ja minema ning soome verbid tulla ja mennä” (vt ettekande slaide)
Maija Sirola “Soome nüüdiskeele komitatiiv”
Maili Nurme “Impersonaali ainsa argumendi staatus eesti keeles” (vt ettekande slaide)
Kristel Uiboaed “Ühendverbid eesti murrete korpuses” (vt ettekande slaide)
Aune Esinurm “Definiitsuse avaldumine eesti vanas kirjakeeles” (vt ettekande slaide)
Tuomas Huumo “Keeleteadusest”
vt Keel ja Kirjandus 2009, nr 1, lk 80-81
Seekordne Emakeele Seltsi üliõpilaskonverents toimus Tartu Ülikoolis. Sealt oli ka kõige rohkem esinejaid, lisaks Tallinna Ülikoolist, Tampere Ülikoolist ja gümnaasiumidest.
Rosina Savisaar (Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium) vaatles sõna ilus kasutamist jututubades, ajalehtedes ja ilukirjanduses. Kõige rohkem tarvitati sõna inimeste ning eriti naiste iseloomustamiseks. Esile tõusid ka seda sõna sisaldavad soovid ning sporti, erinevaid ajaperioode (ilus hommik, ilus sügis) ning loomi, taimi ja seeni kirjeldavad kasutusjuhud.
Rebeka Grossfürst (Rapla Ühisgümnaasium) võrdles tsitaatsõnu SL Õhtulehe 2000. ja 2007. aasta septembrinumbrites. Suurem osa sealseid tsitaatsõnu pärineb inglise keelest ja neid kasutatakse enamasti meelelahutusega, eriti muusikaga seotud valdkondades. Seitsme aasta jooksul oli nii tsitaatsõnade kui ka nende kirjapanekul tehtavate vigade hulk suurenenud (vastavalt 133lt 232le ja 9lt 47le).
Ülle Kimmel (Tartu Ülikool) tutvustas uudistes kasutatavaid kontseptuaalseid tule- ja tulekahjumetafoore. Ajakirjanduses oli näiteid nii eluta tule metafooridest (nt TULI ON VESI – leekidemeri, suitsusukeldujad) kui ka tule kujutamisest elusolendina (nt TULEKAHJU ON TOITUV OLEND – kahjutuli neelas, kahjutuld toitma, tuleroaks saama). Tänapäeva meediatekstide võrdlus tule kohta käivate vanasõnadega näitas, et tulekahjunägemus pole kuigi palju muutunud: kõneleme endiselt tulest ja tulekahjust sageli kui personifitseeritud ja üleloomulikust nähtusest.
Evelyn Lätt (TÜ) rääkis väldete õpetamisest põhikoolis. Eesti väldete teaduslik seletus on aja jooksul muutunud ning pole päris selge, kas parem oleks jalavälte- või silbivälteteooria, kuid kindel on see, et häälikuvälteteooriast on keeleteaduses loobutud. Põhikooliõpetajate uurimine näitas, mismoodi õpetajad tegelikult koolis välteid õpetavad: kas seda üldse tehakse, millisele teooriale toetutakse, millises klassis alustatakse ning milliseid metoodilisi võtteid kasutatakse. Muuhulgas selgus, et 63% küsitletud õpetajatest eelistab häälikuvälteteooriat.
Katri Krall (TÜ) jälgis oma ettekandes varase keelekümblusklassi laste eesti keelt. Ühes Kohtla-Järve vene õppekeelega põhikoolis lindistatud vestluste analüüs näitas, et koodivahetust esines 1. klassis neli korda rohkem kui 2. klassis, morfosüntaktilisi ja morfoloogilisi vigu esines peaaegu võrdselt, eksimusi sõnajärjes ning kordamisi oli 2. klassis kaks korda rohkem kui 1. klassis. Saadud uurimistulemuste põhjal täidab keelekümblusprogramm oma eesmärki, kuna 2. klassi õpilaste eesti keele oskus oli arenenum kui 1. klassi õpilastel.
Keit Lipp (TÜ) analüüsis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Anton Hansen Tammsaare teoste keele redigeerimise põhimõtteid uustrükkide avaldamisel. Fr. R. Kreutzwaldi muinasjutu „Põhjakonn“ kahe erineva redaktsiooni võrdlus näitas, et kirjandusklassika tekstide postuumne keeleline kohendamine vääriks päevakorda tõstmist.
Inna Nekrassova (TÜ) andis ülevaate Eestis ja Suurbritannias elavate moslemite keelekasutusest. Eestisse jõudis islam Liivi sõja ajal koos tatarlastega. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis koguni 15 islamiusulist rahvusvähemust, kuid kõik siinsed moslemid on venekeelsed.
Kristi Pällin (TLÜ) võrdles eesti keele verbe minema ja tulema soome tegusõnadega mennä, lähteä ja tulla. Eesti keeles on kaks pöördsõna kokku sulanud, moodustades segavormistiku minema: lähen. Heinrich Stahli grammatika sõnastikuosas (1637) on aga kaks eraldi paradigmat: lehen, lehnut ja minnen, minnut.
Maija Sirola (Tampere Ülikool, TÜ) tutvustas komitatiivi funktsioone tänapäeva soome keeles. Ajakirjanduskeele analüüs näitas, et ine-komitatiiviga väljendatakse kõige sagedamini kokkukuuluvust, omamist, sisaldumist ja lähedalolu. Enamik vaadeldud kanssa-konstruktsioone kirjeldas olendite vahelisi sotsiaalseid suhteid ning ainult 15% neist vastas tähenduselt ine-komitatiividele. Põhjus peitub väljendusviiside semantilises erinevuses: kuna kanssa-konstruktsioon väljendab osalejate vahelist sümmeetrilist suhet ja ine-komitatiiv asümmeetrilist, on teatud juhtudel võimalik ainult kanssa-konstruktsioon. Korpusanalüüs näitas ka, et grammatikates mainitud komitatiivi funktsioonid ei hõlma kõiki tänapäevaseid kasutusi.
Maili Nurme (TÜ) vaatles, kas ja milliseid subjekti omadusi on impersonaali täisobjektil eesti keeles. „Eesti keele käsiraamatu“ järgi paikneb impersonaali täisobjekt enamasti lause algul, mis on tüüpiline subjekti asukoht, kuid eesti kirjakeele korpusest leitud lausete põhjal selgus, et täisobjekti öeldise-eelne asend polegi nii valdav, osaobjekt oli isegi sagedamini lause algul.
Kristel Uiboaed (TÜ) uuris ühendverbe murdekorpuse morfoloogiliselt märgendatud osas. Katsetatud lausestaja leidis osalausete piirid üsna edukalt ja lõi seega head eeldused ühendverbide automaatseks tuvastamiseks ühendverbide tuvastamise meetodi saagis oli 98% ja täpsus 78%. Võrdlus murrete ja kirjakeele vahel näitas suurima erinevusena, et murretes on ühendverbidel tunduvalt vähem abstraktseid tähendusi kui kirjakeele ühendverbidel. Viimane on osaliselt kindlasti seletatav murdetekstide temaatikaga, kuivõrd neis räägitakse palju igapäeva elust-olust. Samuti selgus, et osa murdeid on tunduvalt analüütilisemad kui teised, näiteks Mulgi murdes kasutatakse ühendverbe tunduvalt rohkem kui muudes murretes. Põhjalikumate järelduste tegemiseks oleks kindlasti vaja murdekorpuse mahtu suurendada.
Aune Esinurm (TÜ) kirjeldas definiitsuse väljendamist eesti vanas kirjakeeles 17. sajandi alguse ja 18. sajandi teise poole jutluste põhjal. Asesõna see kasutati 17. sajandi alguses definiitse artiklina, 18. sajandi teises pooles demonstratiivina. Pronoomenit üks kasutati indefiniitsuse markeerimiseks ning selle sagedus vähenes 18. sajandi teisel poolel.
Päeva lõpetas Tuomas Huumo humoorikas ja sisukas ettekanne „Kuidas käia keelekonverentsidel ja ellu jääda“.
Sektsioone juhatasid magistrandid Nele Otto, Arle Agu, Kerli Prass (TLÜ) ja Jaava Masing (TÜ).
Annika Kilgi ülevaade “Emakeele Seltsi üliõpilaskonverents 2008” on ilmunud Keeles ja Kirjanduses (1/2009, lk 80-81).