Emakeele Selts 85

14.03.2005 tähistas Emakeele Selts TPÜ Akadeemilises Raamatukogus 85. aastapäeva

MATI ERELT 85 aastat Emakeele Seltsi
JÜRI VIIKBERG Emakeele Selts ja murdekeel
TIIT-REIN VIITSO Emakeele Selts ja sugulaskeelte uurimine
MARJA KALLASMAA Emakeele Selts kohanimede kogujana 1960–2005

Helju Kaalu õnnitlemine 75. sünnipäeva puhul kohvikus Strix.

23. märtsil 2005 täitus Emakeele Seltsi 85. tegevusaasta. Aastapäeva tähistas ES juubelikoosolekuga Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, kus avati ka näitus “Emakeele Selts 85”, mis kajastab teadusseltsi tegevust eesti keeleelu edendamisel ning korraldamisel. Vitriinidesse valitud dokumendid ja trükised ilmestavad seltsi peamisi tegevussuundi (murdekeele kogumine, õigekeelsus ja keelehoole, isiku- ja kohanimed, keelepäevad õpilastele ja väliseestlastele). Näitusel on välja pandud seltsi aastaraamatuid (alates 1955) ja toimetisi (alates 1921), ajakirja Eesti Keel (1922–1940), Kodumurre (1960–2002) ja Oma Keel (2000–) aastakäike, erinevaid uurimusi, kogumikke, tekstiköiteid ja isegi mõni murdevõistluste musterkäsikiri. Surutisaegu tähistavad “stalinismi plekid” – musta tušiga radeeritud Julius Mägiste või Andrus Saareste autorinimega teosed.

Juubelikoosoleku avas ES-i esimees professor Mati Erelt ettekandega “85 aastat Emakeele Seltsi”. Lauri Kettuneni eestvedamisel Tartu ülikooli juurde loodud Emakeele Seltsi tegevussuunad on läbi aegade olnud samad: teadussuhtlus ja -korraldus, murde- ja keelekorraldus, kirjastamine, keelealane populariseeriv tegevus. 1922. aastal alustati professor Andrus Saareste juhtimisel eesti murrete süstemaatilist kogumist ja korraldamist. Viimase ülesandega oleks edukalt toime tulnud ka 1907. aastal asutatud rahvusteadustega tegelenud Eesti Kirjanduse Selts. ES-i esimees rõhutas, et nõukogude ajal oleks Eesti Kirjanduse Selts tingimata likvideeritud olenemata tegevusvaldkonnast. Ent ES suutis sellel perioodil oma staatuse säilitada ning isegi laiendas oma tegevust keeleteadusest väljapoole, kesksete murde- ja keeletoimkonna kõrval hakkasid ES-i egiidi all tegutsema ka rahvaluule sektsioon (1966–1995) ning stilistika ja lingvistilise poeetika sektsioon (1977–1992). Seltsi kõige aktiivsemad tegevusaastad ongi olnud 1960.–1970-ndad, kui akadeemilistele ettekandekoosolekutele lisandusid rahvavalgustuslikud keelepäevad ja kauaaegse seltsi esimehe auks peetav teaduskonverents J. V. Veski päev. Sel aastal peetava 38. J. V. Veski päeva teemaks on ajakirjanduskeel. Seltsi uuem tegevusharu on keelepäevade korraldamine väliseestlastele, kirjastustegevust on ES jätkanud Haridus- ja Teadusministeeriumi toel. Lõppsõnas toonitas esimees, et ES on ennekõike teadusselts, mille väärtuseks on tema aktiivsed liikmed.

ES-i abiesimees Jüri Viikbergkeskendus ülevaates “Emakeele Selts ja murdekeel” seltsi pea kogu olemasolu vältel prioriteediks olnud valdkonnale. J. Viikberg esitas arvudes ja aastate lõikes ES-i murdekogu suuruse – 1999. aastaks 1 748 530 sedelit, 139 453 lehekülge –, mille hulgas nii murdevõistluste (1977–1995) käigus kui aastast 1938 murdekorrespondentidelt laekunud keeleandmed. Nimetati kõik kogujad ning tõsteti esile ES-i teenelised murdekogujad eesotsas ES-i auliikme Eduard Leppikuga. Valgustahvlil olid nähtaval läbi aegade murdekogu materjali põhjal kirjutatud ja kaitstud väitekirjad ja doktoritööd ning monograafiate käsikirjad, mis ei põle. Selle taustal sai selgeks, kuidas 1920-ndatel alustati kogumist Wiedemanni sõnaraamatu järgi, 1930-ndatel mindi üle süstemaatilisele mõistelisele kogumisele, sama kümnendi lõpus alustati organiseeritud murdekorrespondentide võrgu loomist ja 1957. aastast hakati korraldama murdematerjalide kogumise võistlusi. Selle kõige najal seati 1960-ndatel uueks ülesandeks sihipäraselt kooskõlastada ja arendada murdeainestiku uurimist. 1990-ndatel võttis ES uueks sihiks tänapäeva keele kogumise.

Tiit-Rein Viitso kõneles teemal “Emakeele Selts ja sugulaskeelte uurimine”, Marja Kallasmaa ettekanne “Emakeele Selts kohanimede kogujana 1960–2005” tõstis esile kohanimede tahu ES-i keeleainestiku kogumises. Kogumise eellugu on aastas 1921, kui märgatakse kohanimekogumise praktilist tähtsust: uutele planeeritavaile väikekohtadele oli vaja esteetilisi nimesid, uusi nimesid oli vaja ka perekonnanimedena kasutamiseks. Süstemaatilist kohanimekogumist alustati 1922: juhend selleks ilmus ajakirjas Eesti Keel. 20 järgneva aastaga kogus ES ca 56 000 kohanimesedelit, ajavahemikul 1960–2005 on ES üksi kogunud kokku 215 295 kohanimesedelit, lisaks kaardid, fotod ja skeemid ning muud täpsemalt märkimata manused. Uuel sajandil ei ole laekumisi olnud. M. Kallasmaa hinnangul on põhjuseks ühiskondlikud mullistused, maa- ja metsatükkide kohtuvaidlused ning maareformi jätkumine. Olukord ei ole veel stabiliseerunud ja nii on kogumisse tulnud vaheaeg. Praeguseks on kohanimesedelite arvestuslik üldarv ca 600 000.

Koosoleku lõpus õnnitleti Emakeele Seltsi murdekorrespondentide võrgu juhendajat ja raamatukoguhoidjat Helju Kaalu 75. sünnipäeva puhul.