Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverents 2006
29.09.2006 Tartu Ülikooli peahoones
Emakeele Selts tähistas Euroopa keelte päeva üliõpilaskonverentsiga Tartu Ülikoolis. Oma keeleuurimistöödest rääkisid bakalaureuse- ja magistriõppe tudengeid, 2006. a lõpetanud bakalaureused ja magistrid ning gümnaasiumiõpilased.
Emakeele Selts tähistas Euroopa keelte päeva nooruurijate konverentsiga Tartu Ülikoolis. Oma keeleuurimistöödest rääkisid bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilased ning gümnaasiumiõpilased. Ettekanded olid jagatud kahte paralleelsektsiooni, kolm avaettekandjat esindasid Tallinna ja Tartu tudengeid ning Eesti abituriente.
Kadri Pedassaar (Tartu Ülikool, “Emotsiooniverbid eesti vanemas kirjakeeles”) andis ülevaade emotsiooniverbide kasutusest 17. ja 18. sajandi eesti kirjakeeles ning analüüsis nende koostist ja varieerumist eesti vanemas kirjakeeles, uurides verbide leksikaalseid tähendusi ehk missugused on tekstides kasutatud emotsiooniverbid ning kas eri tekstides kasutatud verbid erinevad üksteisest. Samuti võrdles esineja emotsiooniverbide tähendusi tänapäevaste tähendustega. Mari-Vivian Laht (Tallinna Ülikool) analüüsis eesti keele uuemat sõnavara ning tuletiste osakaalu selles. Evelin Arust (Pärnu Ühisgümnaasium, “Käändekasutuse lihtsustumine eesti keeles”) tõi rohketele rõiva- ja tootekataloogide keelekasutusnäidetele tuginedes esile käändekasutuse lihtsustumise tootekirjeldustes ning sellest tingitud keelevead; muuhulgas köitis tähelepanu võõrapärane täiend tõlgitud tootenimedes.
Sektsioonis “Keel keeles” peeti seitse ettekannet. Kolm väliskülalist lähtusid ettekannetes tekstianalüüsist näidates, missuguste keeleliste strateegiate abil autorid kujundavad oma tekstides hoiakuid, hinnanguid ja ideoloogilisi sõnumeid, milliseid väärtushinnanguid kujundatakse, ja ka seda, mis jäetakse kõrvale. Tarja Melin (Helsingi Ülikool, “Soome turistid Eesti ajakirjanduses tekstianalüüsi seisukohast”) näitas, milline pilt avanes kümneaasta taguste Postimehe ja Eesti Päevalehe tekstide kaudu Soome turistist Eestis, milliste lingvistiliste vahenditega suhtumist loodi ja kuidas see järgmistesse tekstidesse edasi on kandunud. Kahetsusega tunnistas esineja, et tollal oli arvamus Soome turistist valdavalt negatiivne. Uurimuse teine etapp (2003. ja 2004. aastate ajakirjandus) näitab loodetavasti muutusi positiivsuse suunas. Paula Launonen (Helsingi Ülikool, “Eesti naisteajakirjades representeeruv materialistlik maailm”) analüüsis tekstinäidete põhjal Anne, Eesti Naise ja Stiili kaanelugudes eksplitsiitselt või implitsiitselt ilmnevaid tähendusi. Sirpa Hutukka (Helsingi Ülikool, “Deontiline modaalsus Eesti naisteajakirjade armastuseteemalistes kirjutistes – kahe ajajärgu võrdlusjooni”) ettekande materjaliks oli Nõukogude Naine 1985 ja Eesti Naine 2005. Vastavalt 98 ja 77 modaalverbi kasutusanalüüsist järeldus, et 1985. aastal oli enam üldisikulisi nõuandeid tunnete ja suhete, ka intiimelu vallast; rohkem keeldusid; 2005. aasta materjalile oli iseloomulik inimesekesksus, esitati elusoovitusi, tegevused olid aktiivsed, enam oli kohustatust.
Dmitri Kulakov (Tartu Ülikooli Narva Kolledž, “Aspekt vene ja eesti keeles”) kõrvutas eesti ja vene aspektikategooria tähendusi olevikus. Grammatilise kategooriana näitab aspekt tegevuse kestvust ja lõpetatust. Analüüsimaterjali (ajalehtedest Põhjarannik ja Severnoje Poberežje) põhjal selgus, et eesti keeles on võimalikud nii perfektiivsed kui ka imperfektiivsed tegevused olevikus. Vene keeles aga on olemas ainult üks imperfektiivne vorm. Kuid selles vormis on lause kontekstist sõltuvalt hõlmatud mitu erinevat tähendust. Need on imperfektiivne tegevus, tegevuse tavalisus ja perfektiivne tegevus ülekantud olevikus. Øyvind Rangøy (Tartu Ülikool, “Eesti ja norra keele fonoloogilised aktsendid”) võrdles ettekandes eesti ja norra fonoloogilisi käsitlusi: norra keele puhul kõneldakse tooniaktsentidest – aktsent 1 ja 2, eesti keele puhul räägitakse teisest ja kolmandast vältest. Foneetika tasandil on norra ja eesti aktsentide vahel huvitavaid sarnasusi. Ettekandja arutles nii kahe keele fonoloogiliste vahendite käsitlusloo kui ka oma foneetiliste uurimistulemuste üle: see, et eesti keeles on kestussuhted selgemad, osutab kestuse olulisusele. Tipu paiknevuse veidi suurem erinevus norra keeles võib viidata sellele, et toonil on norra keeles suurem osatähtsus. Nele Salveste (Tartu Ülikool, “Välted ja nende normingud”) käsitles väldete akustilisi omadusi ning vaatles neid vältekriitilistes sõnades. Välte rolli tõttu muutegrammatikas märgivad eesti õigekeelsussõnaraamatud ka sõnaväldet. Kahe keelejuhi vältemäärangute võrdlus normingutega näitas, et reaalses keelekasutuses esineb veidi rohkem varieerumist kui ÕS 1999 tunnistab. Piia Taremaa (Tartu ülikool, “Liikumine ja liigutamine”) analüüsis verbide lükkama, tõmbama, vedama, tõstma, kandma kasutuse põhjal, kuidas liikumist ja liikumise põhjustamist ehk liigutamist keeleliselt edasi antakse; mis peale liikumisverbi enda veel liikumise kirjeldamiseks vajalik võib olla; mida või keda uuritavate verbidega kirjeldatud situatsioonides kõige sagedamini liigutatakse ning kes või mis on liigutaja rollis. Teoreetiliseks raamistikuks oli kognitiivne lingvistika. Lisaks liikumisverbile kasutatakse lauses väga sagedasti erinevaid ruumilisi markereid, kõige sagedamini liikumise sihtkohta kajastavaid väljendeid. Verbile võib lisanduda asendit või seisundit näitav sõna, sel juhul saavutatakse asend või seisund läbi vastava liigutamise. Kui lauses ei kirjeldata konkreetsemalt ei liikumisruumi ega liikumise tulemusel saavutatud seisundit/asendit, on esil üksnes liigutaja ja liigutatav, nende omavaheline suhe. Liigutaja on tüüpiliselt inimene, liigutatavateks võivad olla erinevad teisaldatavad (ja ka mitteteisaldatavad) asjad, sh teised inimesed ja inimene ise.
Sektsiooni “Keel ühiskonnas” kuuest ettekandest esimese pidas Liis Kalmet (Viljandi Maagümnaasium, “VMG õpilaste ja meedia võõrapärane keelekasutus”). VMG õpilaste tänases keelekasutuses olevate tsitaatsõnade analüüsis võrdlevalt meedia keelekasutusega oli kolm rõhuasetust: kultuurilaenud ja tarbetud laenud; õpilassläng ja selle kirjapilt; meedias esinevad keelevead ja tsitaatsõnade mugandamisvõtted ja sellest kõrvalekaldumised. Ettekande järeldustes jäi kõlama, et nii meedia kui ka õpilaste keeles esineb ühesuguseid tarbetuid väljendeid ja sõnu, kõige tüüpilisemad laensõnad on chillima ja shoppama. Slängist arvas esineja, et sellest on üleüldse raske aru saada. Släng on muutunud justkui omaette keeleks, mis muudab võõrapärasest arusaamise kõikide teiste keelde tulnud laenude kõrval veelgi keerulisemaks. Kristi Läll ja Kirke Pilvik (Nõo Reaalgümnaasium) analüüsisid võõrsõnade osakaalu ajalehtede raamatututvustuste tekstis ja sellest tulenevalt vastava rubriigi keelekasutuse raskusastet. Allikmaterjaliks olid Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen, Maalehe ja Stiina raamatuarvustused. Valitud väljaannete tekstidest oli võõrsõnade osakaal suurim Maalehes (7,3%), järgnes Stiina (6,6%) ja väikseim oli see Areenis (6,3%). Püstitatud eeldused väljaannete sihtgruppide kohta ei leidnud kinnitust – kõige suurema võõrsõnade osakaaluga oli just tavalugejale mõeldud Maaleht; kuigi kultuurilembesele lugejaskonnale orienteeritud Areenis leidus kõige rohkem võõrsõnu, olid sealsed artiklid pikemad ja seega ka võõrsõnade osakaal kogu teksti suhtes väiksem. Kaisa Laever (Tallinna Inglise Kolledž) jälgis oma- ja võõrsõnade kasutust ajalehe Sirp aastatel 1998–2003 raamatuarvustuste põhjal. Järeldustena arvas esineja, et muutused vaadeldava perioodi keelekasutuses on minimaalsed, domineerivad eesti keele omasõnad, mida on lihtne mõista, lääne kultuuri mõju pole tunda ning sõnakasutus on jõukohane põhikooli vanema astme õpilasele. Ettekandele järgnenud diskussioonis arutati inglise keele süvaõppe ja teksti arusaadavuse seoste üle. Kristi Simenson (Viljandi Maagümnaasium, “Keeleeksimusi lastekirjanduse tõlkimisel”) uuris keelekasutust W. Disney tõlkeraamatutes. Rohkete ortograafiavigade kõrval pidas esineja olulisemaks esile tuua eksimusi eesti keele käändekasutuse ja süntaksi vastu, näiteks stiiliaspektist vaadatuna sidesõnaga ja algavad laused või ilma küsisõnata kas moodustatud küsimused.
Elvira Küün (Tallinna Ülikool, “Mitte-eestlastest noorte etniline ja keeleline identiteet”) arutles ettekandes, kuidas on seotud noorte mitte-eestlaste etniline ja keeleline identiteet nende keelelise päritolu, keelekeskkonna, suhtlemise sagedusega eesti keele kõnelejatega ning riigikeele oskuse tasemega, milline on muulaste keeleline eneseidentifitseerimine ja identiteedi muutumine olenevalt ühiskonda mõjutavatest teguritest. Esineja võrdles Tallinna ja Ida-Virumaa noorte mitte-eestlaste keelelist ja etnilist identiteeti. Merilin Konnapere (Tallinna ülikool, “Kuidas kirjutada selget teksti?”) kõneles tekstiõpetusest ja tekstiõpetuse metoodikast ning tutvustas enda koostatava tekstiõpiku, mille vajadust ta tegevõpetajana rõhutas, ülesehitust ja ülesandetüüpe.
Konverentsi lõppsõnas tunnustas Emakeele Seltsi esimees prof Helle Metslang noorte keeleuurijate tööd, tänas esinejaid sisutiheda päeva eest ning kutsus osalema järgmisel sügisel Euroopa keelte päeva tudengikonverentsil.