Kognitiivsest lingvistikast

9.04.2007 Tallinna Ülikooli keeltemajas

ILONA TRAGEL Liikumise olulisusest keeles
TUOMAS JOHANNES HUUMO Fiktiivne liikumine
HEETE SAHKAI Konstruktsioonipõhine keelemudel

Emakeele Seltsi kõnekoosoleku avanud Helle Metslangi sõnul esindavad ettekanded mitmeid huvitavaid lähenemisviise.

Ilona Trageli ja Ann Veismanni tutvustatava uurimuse “Liikumise olulisusest keeles” üldine eesmärk oli kirjeldada polüseemiliste sõnade tähendusi ning nende omavahelisi seoseid, seletada skeeme ning leida skemaatiliste suhete uusi seaduspärasusi. Ettekande aluseks oleva uurimuse konkreetsem eesmärk oli leida keelest nähtusi, mis kajastavad keeles liikumise prioriteetsust.
Keeles avalduvad kategoriseerimise vahendid osutavad sellele, et mõistestaja (inimese) jaoks on ruumist olulisem liikumine. Näiteks on just liikumise komponent skeemis see, mis motiveerib mh paljude adpositsioonide ja verbide abstraktse skeemi teket. Keeles näitavad liikumise primaarsust mh nt sagedus: dünaamiliste partiklite esinemissagedus eesti keeles on suurem kui staatiliste, nt 13st kolmeliikmelistest kohasuhteid väljendavatest adpositsioonidest on kaheksas kolmikus sagedasim latiivi vorm, ühes separatiiv ja kolmes lokatiiv. Teine tõestus võiks olla polüseemsete keeleüksuste skeemid: näiteks verbi andma abstraktseid tähendusi motiveerib kõige enam suhte liikuv osaline – antav. Näiteks Koosolekul anti järg tema kätte. Politsei andis seal allkirju. Ülekandeliste tähenduste motivatsioon ja tekkimise põhjused on tihedalt seotud sellega, kuidas inimene maailma tunnetab ja mida ta maailma kohta teab.

Tuomas Huumo jätkas Ilona Trageli teemat ja vaatles kolme soomekeelset nägemisverbi. Kognitiivses semantikas seletatakse väljendite tähendust mõistestuse abil: lause tähendus peegeldab seda, kuidas kõneleja ümbritsevat maailma tõlgendab (= mõistestab). See võib sisaldada ka tegureid, mis ei ole otseselt motiveeritud kirjeldatavast (keelevälisest) situatsioonist, vaid selle tõlgendusest. Tuntud näide on fiktiivne dünaamilisus ehk staatilise situatsiooni kirjeldamine selliste väljenditega, mille põhitähendus on dünaamiline. Kõige tuntum fiktiivse dünaamilisuse liik on fiktiivne liikumine: (tüüpiliselt pikliku) entiteedi staatilise asukohta kirjeldamine dünaamiliste väljendite abil: See raudtee läheb Tallinnast Tartusse (liikumisverb, suunda väljendavad kohakäänded). Leonard Talmy (2000) kognitiivse semantika teooria pakub mitmesuguseid vahendeid niisuguste nähtuse analüüsimiseks.
Keel kirjeldab aistingut tavaliselt suunaga suhte kaudu, mis avaldub suunaliste kohakäänete (eraldus- ja sihikäänete) kasutusena osalejate lokaliteeti kirjeldavates kohaväljendites. Talmy (2000) järgi on (nägemis) aistinguväljendid üks fiktiivse (subjektiivse) liikumise liike. Aistingu suuna mõistestamisel on kasutusel kaks vastandlikku suunalisuse strateegiat: a) KOGEJA => AISTITAV: AISTIJA saadab “energiasignaali” AISTITAVA poole. See strateegia on eriti tüüpiline agentiivses aistingus. b) AISTITAV => KOGEJA: AISTITAV saadab “ärritussignaali” AISTIJA poole. See strateegia on eriti tüüpiline mitteagentiivse aistingu puhul, kus AISTITAV on teadvusesisu.
Ettekandes käsitletud keeleline materjal toetab Talmy hüpoteesi, mille järgi inimese “kognitiivne kaldumine fiktiivsuse poole” on laiaulatuslik ja meie mõtlemist ja maailma mõistestamist läbinisti mõjutav nähtus. Fiktiivse dünaamilisuse mõistet saab kasutada mitmesuguste keeleliste nähtuste seletamisel, sh. suunaliste kohakäänete mitmed kasutustüübid. Fiktiivne dünaamilisus paistab olevat märgatavalt laiaulatuslikum nähtus kui on oletatud, ja motiveerib mitmesuguste suunaliste väljendite kasutamist koos tajuverbidega.

Heete Sahkai ettekanne “Konstruktsioonipõhine keelemudel” rääkis vähem semantikast ja rohkem grammatikast. Ettekande eesmärgiks oli tutvustada konstruktsioonipõhist lähenemist grammatikale. Konstruktsioon on vajalik eelkõige erinevate kirjeldustasandite integreerimiseks ning keeleüksuste vaheliste seoste ja grammatiliste seaduspärade kujutamiseks konstruktsioonide hierarhia või võrgustikuna.