Kõnekoosolek eesti viipekeele teemal
23.10.2006 Eesti Keele Instituudi suures saalis
Ettekannetega esinesid Urmas Sutrop, Liivi Hollmann ja Vahur Laiapea.
Emakeele Seltsi kõnekoosoleku avas Emakeele Seltsi juhatuse esimees Helle Metslang. Viipekeele juriidilisest poolest kõneles Urmas Sutrop, avaldades kahetsust, et viipekeelt ei ole Eestis ikka veel seadustatud. Vastav soovitus keeleseaduse parandamiseks tehti haridusministeeriumile juba viis aastat tagasi, aga tulemuseks on nuditud eelnõu. Miks on viipekeele seadustamine vajalik? Selleks, et kõik tunneksid ennast ühiskonnas hästi.
Esineja nimetas ka mõningaid põhilisi valdkonna probleeme. Sageli on nii, et keeleliste erivajadustega inimesed soovivad keelt õppida, aga ei saa, sest pole vahendeid, õpetajaid jne. Teadmata on keeleliste erivajadustega inimeste täpsem arv. Viipekeele arendamine ja uurimine ei toimu süsteemselt. Üheks valusaks kurtide küsimuseks on, kuidas kaitsta oma au ja väärikust. Seaduseelnõust on kaduma läinud oluline punkt, mis sätestas, et kurdid saavad tasuta tõlketeenust erinevates ametkondades. Viimase aja tendentsid näitavad, et tõlketeenuse pakkumine on vähenenud kolmeteistkümnelt tunnilt aastas seitsmele tunnile. Samas on ka edusamme, näiteks tänu kõnesünteesile saavad pimedad internetiga hakkama. Välja on töötatud tõlkide kutsestandardid. Mis puutub arendusse, siis oleks vaja välja töötada juhendid, kuidas kurdid ja pimedad saaksid hädaolukorras abi. Kurdid vajaksid ka eraldi saateid, milles saab rahulikult viibelda, mitte nagu “Aktuaalses kaameras”, kus viibeldakse kiirusega, mida on raske jälgida. Pimedatele oleks aga vaja mitme helikanaliga televisiooni, et oleks mida kuulata.
Liivi Hollman andis ülevaate eesti viipekeelest, mida kasutavad omavahelises suhtlemises ligikaudu 1500 Eestis elavat kurti. Viipekeeltest ja nende kujunemisest on läbi aegade räägitud kõige enam kurtide hariduse kontekstis. Ka eesti viipekeele teket on seostatud kurtide kooli avamisega Vändras 1866. aastal. Kuigi viipekeelt kuni 1990. aastate alguseni Eestis kurtide õpetamisel ei kasutatud, on eesti viipekeel kurtide omavahelises suhtlemises elanud ja arenenud. Alates 1990. aastate algusest on eesti viipekeelel ka õpetuskeele funktsioon kurtide hariduses.
Eesti viipekeele valdamine ja kasutamine on oluline kurtide kogukonda kui keelelis-kultuurilisse vähemusgruppi kuulumise tunnus. Kurtide kogukond, mille tuumiku moodustavad kurtide vanemate kurdid lapsed, kes kasvavad üles viipekeelses keskkonnas, on väga heterogeenne, andes oma äärealadel ruumi ka kurtide vanemate kuuljatele lastele ning teistele viipekeelt valdavatele kuuljatele.
Eesti viipekeel kuulub maailmas ametlikult tunnustatud keelte hulka, olles registreeritud maailma keelte andmebaasis (Ethnologue, ESO). Kuigi Eesti Kurtide Liit koostöös teiste kuulmispuuetega inimeste organisatsioonide ja Eesti Keele Instituudiga on teinud parandusettepanekud keeleseaduse muutmiseks koos kõikide vajalike arvestustega, ei ole ettepanekud veel heakskiitmist leidnud. Vastavalt sotsiaalhoolekandeseadusele on aga kurtidel võimalik kasutada kohalike omavalitsuste poolt finantseeritavat viipekeele tõlketeenust. Alates 2005. aastast kehtib eesti viipekeeletõlgi kutsestandard, mis reguleerib viipekeeletõlgi kutse omistamist, alates 2006. aastast koolitatakse eesti viipekeele tõlke rakendusliku kõrghariduse baasil Tartu Ülikoolis.
Eesti viipekeele teaduslik uurimine sai alguse 1980. aastate lõpus, mil ilmusid ka esimesed eesti viipekeele sõnastikud. Tänaseks on avaldatud mitmeid üldiseid ülevaateid eesti viipekeelest. Põhjalikumad kirjeldused ja uurimused käsitlevad nimisõnafraasi, adjektiivi, arvu kategooriat, ajasuhete väljendamist eesti viipekeeles ning eesti viipekeele kiroloogiat, samuti nimeviibete klassifikatsiooni ja etümoloogiat. Välja on töötatud eesti viipekeele transkriptsioonisüsteem.
Vahur Laiapea näitas dokumentaalfilmi “Tummfilm kurdist tüdrukust” juhtides tähelepanu sellele, et kuulmisimplantaatorite tulek Eestisse võib uurijaile olla küll põnev teema, aga kurtidele on see ka valus probleem. Vaatamata sellele, et enamasti tehakse operatsioon juba sündides, võib juhtuda, et laps ei hakka ikkagi korralikult kuulma. Sellises olukorras oleks tal väga hea viibelda, aga kuuljate keskkonnas kasvades tal harilikult kurtidega erilisi kokkupuuteid ei ole ning ta ei oska viibelda. Tekib olukord, kus täiskuuljad ei võta selliseid lapsi hästi omaks, aga ka mitte kurdid, ning vabas suhtluses jäävad nad erirühmaks. Lahendus oleks, kui sellistel lastel lubataks kasvada kakskeelseteks.