O M A    K E E L




Oma Keel on esimene kõigile keelehuvilistele mõeldud keeleajakiri Eestis. Kõik seni meil ilmunud keeleajakirjad on olnud filoloogide teadusajakirjad. Niisugune oli 1922–1940 ilmunud Emakeele Seltsi Eesti Keel ning praegused Keel ja Kirjandus ning Linguistica Uralica. Ainus laiemale lugejaskonnale suunatud eesti keele alane jätkväljaanne on olnud Emakeele Seltsi Kodumurre, mis ilmus 1980. aastate lõpuni, kui ta mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemise tõttu oli sunnitud oma ilmumise lõpetama. Kodumurre oli eelkõige murdeväljaanne. Ta oli mõeldud murdehuvilistele ja tema põhieesmärke oli abistada murdekogujaid ning tõmmata kogumistööle kaasa uusi inimesi. Väljaandes avaldati küsitluskavu, kogumisjuhendeid, populaarseid kirjutisi ning ülevaateid murretest ja murdeuurimistööst, murdekogujate mälestusi, murdetekste jm. Siiski sisaldas juba Kodumurre üksikuid kirjutisi, mis murdetemaatikast eemale jäid, nagu kirjutisi muudest keeleuurimise valdkondadest, soome-ugri ja maailma keeltest, tuntud keelemeestest, uurimisreiside ülevaateid ja mõndagi muud. Väga väärtuslik oli üksikasjalik keelesündmuste kroonika, mida mujalt kui Kodumurdest õigupoolest ei leiagi.

Emakeele Seltsi üks tähtsamaid põhikirjalisi ülesandeid on kaasa aidata eestlaste emakeele tundmisele kõige laiemas mõttes. Seltsi juhatus ja paljud seltsi liikmed on leidnud, et seda ei saa teha Kodumurde taaselustamise kaudu. Vaja on sagedamini ja korrapäraselt ilmuvat ajakirja, mis ei piirduks murdekirjutistega ega oleks samas ka puht keelehoolde ajakiri, vaid valgustaks keeleasju iga kandi pealt. Me tahaksime kujundada oma lugejates teadmist, et eesti keel ei ole ainult kirjakeel ega ka ainult kohalikud murded, vaid paljude keelekujude keeruline süsteem. Seda paljusust ühtsuses püüab toonitada ka ajakirja nimi Oma Keel. Tahame suuremat sallivust teiste keelekujude – oma keelte – suhtes, kuid samas näidata, et igal keelekujul on oma normid ning ühiskonnas oma kindel koht ja aeg. Loomulikult on ajakirjas kesksel kohal kirjakeele hoole, sest on ju kirjakeel tänapäeva ühiskonnas ikkagi kõige olulisem keelekuju, mille käekäigust oleneb eesti rahva tulevik kõige rohkem. Kavatseme käsitleda nii üldkeele kui ka oskuskeele ja nimede probleeme. Tahame aidata vabaneda meid üha rohkem ohustavast rahvuslikust alaväärsuskompleksist ja näidata, et eesti keel ei ole millegi poolest halvem inglise, soome ja teistest kultuurkeeltest. Kavatseme rääkida keelepoliitikastki nii meil kui mujal. Tutvustame asutusi, kus tegeldakse eesti keelega, räägime ka tuntumatest keeleteadlastest ja sellest, mida nad teevad. Igas numbris kavatseme tutvustada uusi keeleraamatuid ning nii, nagu omal ajal Kodumurdes, esitada keelesündmuste kroonika. Küllap veel mõndagi muud.

Kirjutiste valikul ja ainestiku esitusviisil peame eriti oluliseks, et kõik see oleks huvitav, vajalik ja jõukohane ka gümnaasiumiõpilastele. Oleneb ju meie keele tulevik ennekõike noortest. Oma Keel hakkab esialgu ilmuma kaks korda aastas.

Head lugemist!

Mati Erelt
Emakeele Seltsi esimees
Tartu ülikooli eesti keele professor


Toimetaja: Reili Argus

Toimetuskolleegium:

Lilian Aun
Tiit Hennoste
Reet Kasik
Krista Kerge
Piibe Leiger
Maria-Maren Linkgreim
Helle Metslang
Killu Paldrok
Peeter Päll
Maire Raadik
Tõnu Tender
Jüri Valge
Jüri Viikberg


OK kolleegium Tartu Ülikooli eesti keele osakonnas 29. juunil 2006. aastal.
Vasakult: Mati Erelt, Tiit Hennoste, Krista Kerge, Pille Penjam, Maria-Maren Sepper, Tiia Penjam, Piibe Leiger, Helle Metslang, Reet Kasik, Helmi Neetar, Peeter Päll.


Toimetuse aadress:

Emakeele Selts
Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn
e-post: es@eki.ee



Oma Keelt annab välja Emakeele Selts.
Oma Keele väljaandmist toetab Haridus- ja Teadusministeerium.


OK varasemad toimetajad:

Maire Raadik, OK 1/2000 – OK 2/2006
Jaan Õispuu, OK 1/2007 – OK 2/2008