EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

EMAKEELE SELTS




















Aadress:
Roosikrantsi 6
Tallinn 10119

Telefon: 6449331
Faks: 6441800

e-post:
es@eki.ee

Registreerimisnumber:
80075963

Arvelduskonto:
1120045326
Hansapank
LAURI KETTUNEN 120

Teisipäeval, 25. oktoobril 2005 kell 16 Tartu ülikooli J. V. Veski auditooriumis


Ettekandekoosoleku avas professor Mati Erelt, meenutades L. Kettuse teeneid eesti keele uurimises. L. Kettunen oli Emakeele Seltsi asutamise eesotsas ja seltsi esimene esimees aastatel 1920–1924. Selts tegeles esimestel tegevusaastatel viie valdkonnaga ning igaühes neist võib märgata L. Kettuse suunavat kätt: õigekeelsus, võõrapäraste nimede eestistamine, „korrekti eesti keele nõue” avalikus elus, kohanimede kogumine ja „Liivi küsimusest” alanud korjandus.

Läänemeresoome professuuri asutamisest Tartu Ülikoolis andis ülevaate professor Tiit-Rein Viitso. Esineja tugines säilinud ülikooli valitsuse dokumentidele ja protokollidele, milles on muu hulgas näha professuuride asutamise otsus, haridusministeeriumi teaduspoliitiline suhtumine, et Eesti ülikoolis on oluline õpetada eesti keelt, L. Kettuse valimine läänemeresoome keelte professoriks ning soome keele „lektura” sisseseadmine. Soome keele lektori kohusetäitjaks kinnitati L. Kettuse abikaasa, mille järel kolis perekond Tartusse. Tartu perioodil keskendus L. Kettunen murdeuurimisele ja keele- ning nime-korraldusele, ilmusid “Lõunavepsa häälik-ajalugu” ja “Untersuchung über die livische Sprache”, artiklikogumik “Eestlasele eesti nimi” (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetused 2). 5. detsembril 1924 esitas L. Kettunen ülikoolile lahkumisavalduse, milles teatas, et on arvatud Helsingi ülikooli palgaliste dotsentide hulka ning palus läänemeresoome professori kohalt vabastamist.

Riho Grünthal andis ettekandes “Eesti keele eestkostja Soomes” ülevaate L. Kettuse akadeemilisest karjäärist. Nii teaduslikkude raamatukogude riiulid, teaduslikud bibliograafiad kui ka elektroonilised andmebaasid kinnitavad, et L. Kettunen oli erakordselt viljakas teadlane, kelle huviala oli tunduvalt laiem kui suuremal jaol kaasaegsetest või ka pärastisest uurijatest. Eriti märkimisväärne on L. Kettuse elutöö neil läänemeresoome keelte aladel, kus keel juba täiesti ära kadunud või üldjoontes kõvasti hääbunud. Pärast naasmist tagasi Soome 1925. aastal asus L. Kettunen innukalt soome murdeid uurima. Selle ajajärgu tulemus, soome keele murdeatlas on üks L. Kettuse tuntumaid töid Soomes. L. Kettuse põhiline huviala oli kaua aega keeleajalugu ja ta avaldas regulaarselt etümoloogilisi artikleid. Kaastöö uue ajakirja Eesti Keel jäi tagaplaanile, kui L. Kettunen kolis tagasi Soome. Aastal 1927 ilmusid siiski artiklid sõnade kurat ja ago, agu kohta. Üks kõige mahukamatest töödes, Eesti kohanimede etümoloogiline uurimus ilmus alles pärast pensionile minekut aastal 1955. 1930-ndail aastail tihenes kaastöö Eesti Keelega jälle, kuid L. Kettuse huviobjektiks said väiksemad läänemeresoome keeled. Ta töötas intensiivselt liivi keele kallal, mille tulemusena ilmus aastal 1938 liivi keele sõnaraamat. Peale selle õnnestus tal teha ekspeditsioon vepsa küladesse, enne kui need lõplikult Stalini repressiooni haardesse jäid.
L. Kettuse tegevusele on iseloomulik, et ta ei põlanud teaduslikke lahkarvamusi, vaid vastupidi kippus mitmes küsimuses avalikult vaidlema ja oma arvamusi avaldama. Ettekandja tõi esile avalikud keelteaduslikud vastuolud E. N. Setäläga, J. Margiga, E. A. Tunkeloga, E. A. Saarimaaga. Sellele vaatamata oli hõimuliikuses osaleva laiema ringkonna jaoks L. Kettuse sulest ilmunud raamatud, õpikud ja sõnaraamatud väga teretulnud, vajalik ja üks vähestest võimalustest sugulaskeelega lähemalt tutvuda. Seda tööd tegi L. Kettunen kahtlemata täiest südamest.


Jüri Valge ettekanne “Lauri Kettuse viis tulemist” põhines suures osas sellel infol, mis on kirjas L. Kettuse mälestuste kolmes köites, ning järeldustel, mida sellest infost saab teha. Abiks on olnud nii avaldatud artiklid kui avaldamata arhiivimaterjalid ning suulised andmed kirjeldatavaga seoses olnud inimestelt. Nimetatud materjalide põhjal kujuneb L. Kettusest pilt kui äärmiselt töökast, tegevust ette planeerivast ja tööaega tõhusalt kasutavast uurijast. Esimest korda saabub L. Kettunen Eestisse 1908. aasta juunis eesmärgiga uurida eesti murdeid. Kuigi esimeste aastate olulisemad uurimiskohad olid Kiltsi ja Vao ümbrus, Kodavere ja Alatskivi ning Räpina ja Lääne-Setumaa (Laossina), hõlmasid tema selle perioodi retked kokku praktiliselt kogu Eestit (Pärnu- ja Saaremaa välja arvatud). Esimese tuleku tulemus: magistrist sai doktor, Kodavere hääbuv murrak sai kirja ning uurimiseks kättesaadavaks.
Teine periood, mida ettekandja nimetas “Visadust veel, Eesti veljed!” kestab 1918. aasta detsembrist juunini 1919. Niisugust pealkirja kandis L. Kettuse algatusel tema korteris Helsingis esimesel jõulupühal kirjutatud läkitus, mis järgmisel päeval A. O. Väisäsega Eestisse saadeti, Asutava Kogu istungil ette loeti ja ajalehtedes avaldati. See oli tulek Eesti Vabadussõtta. Algatanud Eesti toetamise kampaania juba varem, sai L. Kettunen 18.12.1918 asutatud Eesti Abistamise Peakomitee erisaadikuks Tallinnas. Tema ülesandeks oli sidepidamine Eesti valitsuse ja Helsingis asuva peakomitee vahel; viimane omakorda oli ühenduses Soome valitsusega. Lisaks kuulus eriesindaja ülesannete hulka Tallinna ja Helsingi vahel liiklevate jäälõhkujate Väinämöinen ja Silatsh väljumisaja määramine ning eraisikutele sõidulubade andmine. L. Kettusest sai kahekordne Vabadusristi kavaler.
L. Kettuse kolmas tulemine oli Tartu ülikooli läänesoome professori kohale.
Neljandal tulemisel peitus L. Kettunen Toivo Hovi varjunime taha. Sündmused käivitusid 30.11.1939 kl 6.50, kui Nõukogude Liit sõda kuulutamata Soomele kallale tungis ja algas Talvesõda. 28.12.1939 sai L. Kettunen välisminister V. Tannerilt volitused Eesti juhtide kaudu järele uurida, kas NSVL võiks tahta rahu üle läbi rääkida. Oma mälestustes ei kasuta L. Kettunen ühtki kuupäeva (mainib vaid saabumist Stockholmi vana-aasta õhtul ja kogu reisi pikkust – kaks nädalat), ent ligikaudselt – reisi lõpuosas 1–2-päevase kõikumisega – on tema liikumine kuupäevaliselt jälgitav: 30./31.12.1939 – läks Turus laevale, 31.12 – saabus Stockholmi, 02.01.1940 saabus Riiga, 03.01 – saabus Tallinna, 06.01 – saabus Tartusse, 08.01 – saabus Riiga, 10.01 – saabus Stockholmi, 11.01.1940 – tagasi Helsingis. Arusaamise L. Kettuse poolt täidetud ülesande tõsidusest andis ettekandja loetelu reisiga seotud kohtumistest.
Pärast eelkirjeldatut ning eriti pärast Eestis käimist 1940. aastal olid L. Kettuse ja okupeeritud Eesti suhted ühemõtteliselt selged (eriti 1944. aasta sügisest alates), tema viies tulek algas tegelikult minekuga ning muu võimaluse puudumisel puudutas see L. Kettuse enda asemel tema kirjutatud raamatuid. ES-i raamatukogu inventariraamatu ja H. Kaalu koostatud nimestiku andmeil kõrvaldati aastail 1949–1952 erifondi kokku 193 üksust teaduslikku kirjandust, nende hulgas 5 L. Kettuse teaduslikku monograafiat. Kuid L. Kettuse loomingust jäid kõrvaldamata mitmed vadja, vepsa, soome ja liivi keelt käsitlevad uurimused, samuti eesti keele häälikulugu ja “Virolais-suomalainen sanakirja”. L. Kettuse isik jäi aga paljudeks aastateks aktiivsest kommunikatsioonist kõrvale. 1985. aastal jõudis siiski kätte aeg L. Kettuse kui klassiku avalikuks tunnustamiseks ja meeldetuletamiseks. 29.09 peeti ES-i koosolek L. Kettuse juubeli tähistamiseks, sama aasta ESA-s ilmus P. Alvre juubeliartikkel “Professor Lauri Kettuneni sünnist 100 aastat”. Keeles ja Kirjanduses ilmusid L. Kettuse juubelikirjutised ja tema tööd käsitlevad artiklid kahes, augusti ja septembri numbris.
Lõpetuseks soovis ettekandja, et 125. sünniaastapäevani jäänud 5 aastal võiksid Emakeele Selts, Tartu Ülikool, Tartu linn ja mitmed Eesti Vabariigi riigiasutused koos häid mõtteid mõelda ja need ka teoks teha.