KÕNEVIISID EESTI KEELES
27. juunil 2004 Tartu Ülikooli õpetatud
nõukogu saalis
Karl ja Renate
Pajusalu ettekanne
“Tingiv kõneviis argivestluses” tugines
eesti keele
viisakuskoodi uuringule, aluseks oli 40 argivestlust, milles esines 124
konditsionaali vormi. Uuring lähtus Browni ja Levinsoni
viisakusstrateegiatest, selle alusel eristati eestikeelses suulises
vestluses seitse konditsionaali funktsiooni. Viisakusprintsiibi
teenistuses on konditsionaal eelkõige siis, kui tahetakse
pehmendada direktiivi või vähendada oma
enesekindlust
väidetes. Peaaegu igal funktsioonil on oma
prototüüpne
lekseem. Eriti selgelt on see muidugi näha preesensis, mis
ongi
mitteväitvate kõneaktide (performatiivide)
tüüpiline ajavorm. Nii on mõnedele
tuumverbidele
kinnistunud just teatud kidlad konditsionaali funktsioonid
(näiteks peaks üldisikulise
ettepanekuna või episteemilise modaalsuse
väljendajana ja tahaks pehmendatud
soovina). Perfektis liitub konditsionaali tunnus alati verbile olema.
Lisaks on eesti keeles veel kolm konditsionaalis sageli esinevat verbi,
need on pidama, tahtma ja võima,
tüüpiliselt vormides peaks, tahaks
ja võiks, kui materjali oleks rohkem,
eristuksid muudest verbidest selgemalt ilmselt ka saaks
ja tohiks.
Analüüsiti ka pika ja lühikese
konditsionaalivormi
kasutust: pöördelõppudega vorme
kasutatakse
produktiivselt ainult 2. isikus (nii ainsuses kui mitmuses), seejuures
enamasti preesensis mitte perfektis. Esines üks vorm sa
oleksid saand,
kuid see on tegelikult geneeriline isik ja sellel võivad
olla
omad seaduspärad. 1. (nii ainsuses kui mitmuses) ja mitmuse 3.
isikus kasutatakse pöördelõppu ainult
üksikjuhtudel; pöördelõpuga
vormides eelneb
vormile alati ka pronoomen. Huvipakkuvad on need konditsionaali vormid,
milles pole ühtegi välist viidet isikule (st ei
pöördelõppu ega pronoomenit). Need annavad
võimaluse kasutada pragmaatilist hägusust, see
tähendab jätta verbi isiku üle otsutamine
konteksti ja
vastuvõtja vastasmõju hooleks. Seda kasutatakse
eelkõige ettepanekutes, milles jäetakse lahti see,
kes
õieti peaks kõnealuse tegevuse sooritama. Samas
on
väga palju vorme, kus lühike pronoomen vahetult
eelneb
tingivale vormile, nagu ma=oleks, sa=peaks.
Tegelikult on siin ju viide isikule olemas ja tegemist prosoodiliselt
ühe sõnaga.
Mati Erelt ja Helle
Metslang lähtusid
ettekandes “Imperatiivist eesti keeles”
verbivormide
situatsioonianalüüsi käsitlusest.
Eesmärk oli
selgitada eesti keele imperatiivi paradigma piirid. Imperatiivi
kasutussituatsiooni kirjeldamisel võeti aluseks kolm
komponenti
ning nendevahelised suhted: tegevussituatsioon,
kõnesituatsioon
ja info edastus. Selgelt tulid esile mitmed tähendus- ja
vorminihked, nt mitmuse 1. isiku korral (istugem)
väljendatakse käsku hoopis sagedamini indikatiivi
mitmuse 1. isiku abil (istume),
kuna teate väljendamisega edastatakse ka käsku.
Siiski ei saa
kõigist verbidest indikatiivi vormi kasutada. Imperatiivi
ainsuse ja mitmuse 3. isiku gu-/ku-tunnuseline vorm
(ta/nad istugu)
seostus juba Hornungi grammatikas ka 1. ja 2. isiku pronoomenitega,
seega ei saa diakroonias tegu olla vormi üldistumisega
teistesse
pööretesse, nagu on väidetud. Pigem on tegu
funktsiooninihetega, kus lähtefunktsiooniks oli optatiiv, ning
selle edasiarendusteks imperatiivi 3. isik, kontsessiiv ning
evidentsiaalne imperatiiv. Samad arengud suunduvad välja ka
permissiivsest las-konstruktsioonist.
Petar Kehayov käsitles
ettekandes “Kaudne
kõneviis tüpoloogilisest aspektist”, mis
on
evidentsiaal, milliste formaalsete strateegiatega seda erinevates
keeltes markeeritakse ja kas evidentsiaalile vastavad kategooriad
erinevates keeltes on kõneviisid. Teoreetiliselt vastanduvad
kaks evidentsiaali käsitlust – ühe
järgi on
evidentsiaalse tähenduse põhituumaks informatsiooni
allika
markeerimine, teise järgi on evidentsiaalsete
süsteemide
põhifunktsioon väljendada kõneleja
suhtumist
informatsiooni. Keeletüpoloogiliselt on küsimus
selles, kas
primaarne on kõneleja suhtumine või
informatsiooni
allikas, kas tegemist on kõneviisiga või mingi
muu
kategooriaga.
Ettekandes
kõrvutati kahe keeleareaali evidentsiaalsuse
väljendamise
morfosüntaktilisi strateegiaid. Balkani keeleareaalis kattuvad
evidentsiaalsed süsteemid osaliselt aspekti ja aja
kategooriatega,
seevastu Balti keeleareaalis ei ole evidentsiaal seotud aja
kategooriaga, ehkki diakroonias on eesti kaudne kõneviis
tekkinud oleviku partitsiibist. Vaadeldud keelte grammatikates on
evidentsiaalile üldiselt omistatud kõneviisi
staatus. Kuid
maailma keeltes esineb evidentsiaal harva koos teiste
kõneviisidega, kuna evidentsiaali morfeemid
hõivavad
tavaliselt sama morfotaktilise positsiooni kui kõneviisi
morfeemid. Juhul kui evidentsiaal esineb kõrvuti
kõneviisiga, mis antud kontekstis toimib episteemilise
markerina, ei toimi evidentsiaal enam episteemilise operaatorina, vaid
üksnes informatsiooni allika markeerijana. Ehk
teisisõnu,
evidentsiaal ja moodus esinevad koos juhul, kui nad markeerivad
erinevat tüüpi modaalsust. Kui välja arvata
läti ja
leedu marginaalsed kaudsed konditsionaali vormid, asuvad
ülejäänud koosesinemisjuhtumites
evidentsiaal ja
kõneviis positsiooniliselt selgesti teineteisest lahus
–
nad opereerivad erinevatel grammatilistel tasanditel. Juhul kui esimest
markeeritakse morfoloogias, siis teist markeeritakse
süntaktiliselt (või kliitikuga) ja vastupidi.
Pille Penjam
analüüsis ettekandes
“Jussiivist vanas kirjakeeles”
möönva
kõneviisi funktsioone 17. sajandi eestikeelses
kirikukirjanduses. Võrdluseks oli valitud Joachim
Rossihniuse ja
Heinrich Stahli kirikuraamatute ühtelangev osa (katekismus,
evangeeliumid ja epistlid). Rossihnius on jussiivi kasutanud oluliselt
sagedamini kui Stahl, samuti on Rossihniuse tekstis jussiivi ja
imperatiivi vormiline eristumine vähem järjekindel.
Stahli ja
Rossihniuse kõneviisikasutus osutab, et 17. sajandiks on
kõik jussiivi tänapäevased funktsioonid
juba
välja kujunenud – ehkki evidentsiaalselt,
kõnesituatsiooniväliselt isikult
pärinevaid
taotluslikke lauseid esineb väga harva, võib
oletada, et
see tuleneb pigem teksti sisust kui grammatikasüsteemi
eripärast. Kõige sagedamini on mõlemad
autorid
tarvitanud jussiivi mitteevidentsiaalsete, 3. isikule suunatud
taotluste ja soovlausete vormistamiseks; vähem on kasutusi
möönduse tähenduses ning peaaegu
üldse pole
jussiivi abil väljendatud evidentsiaalseid,
kõnesituatsiooniväliselt isikult
pärinevaid
käske. Silmatorkavaim erinevus nüüdiskeelega
võrreldes on nii Rossihniusel ja Stahlil kui ka teistes 17.
sajandi tekstides esinev kohatine jussiivi ületaotlus
–
vormi kasutatakse otstarbelausetes, mille tänapäeva
keeles
vormistab konditsionaal. Ületaotluse põhjuseks on
ilmselt
olnud raskused, mis tekkisid saksa konjunktiivile sobiva eesti vaste
leidmisel. Jussiiv seostub peaaegu eranditult 3.
pöördega,
üksikjuhtudel on Rossihnius jussiivi mittetaotluslikes
lausetes
tarvitanud ka 2. pöördega seoses. Põgus
läbilõige 17.–20. sajandil ilmunud
katekismusetõlgetest ei anna alust väita, nagu
oleksid
jussiivi funktsioonid eesti grammatikasüsteemis vaadeldud
perioodil oluliselt muutunud. Kirjakeeles on siiski märgatav
tõlketraditsiooni suur mõju: varasematest
ületaotluslikest, tõenäoliselt eesti
keelele
mitteomastest kasutustest kivinenud konstruktsioonides on loobutud
järk-järgult, osa vorme on kasutatud
harjumuspärastes,
eesti keelele võõrastes konstruktsioonides veel
20.
sajandi keskelgi.
Maria-Maren Sepper andis
ettekandes
“Jussiivist tänapäeva
kirjakeeles” esmalt
ülevaate jussiivi käsitlustest eesti grammatikates.
Ettekandes vaadeldi jussiivi tähendusi - kaudne käsk,
mööndus, soov/soovitatavus – tänapäeva kirjakeeles,
mida esindas Tartu ülikooli kirjakeelekorpuse
grammatikakorpus.
Ehkki tulemus on negatiivne, võib üht-teist
jussiivi
esinemissageduse kohta järeldada asjaolust, et
morfoloogiliselt
ühestatud korpuse märgendusi seletavas
morfoloogiliste
kategooriate tabelis puudus jussiivi märgend, ehk
teisisõnu, selles korpuses puudus jussiivivormiline verb.
Valimiks olid eesti kirjakeele 20 kõige sagedasema verbi
jussiivivormid. 1612 esinemisjuhust oli 1036 olgu-vormi,
üllatavalt oli nende seas vaid 7, mööndusega
8 näidet, kus olgu oleks abiverb ehk tegu
oleks Mati Erelti esitatud jussiivi vormistiku täismineviku
vormidega. olgu
tähenduste selgitamine osutus ettekandjale
ülejõu
käivaks, teiste verbide puhul oli selgelt ülekaalus
soovi
väljendamine. 72 juhul oli jussiivivormiline verb lauses
seotud
kõnelemisverbiga, nt Ta ütles, tal pole
selliseks tööks praegu lihtsalt aega, andku Eda andeks.
Ettekandja arvates toetavad need juhtumid seisukohta, et jussiivi puhul
on tegu eelkõige käsu allika kaudsusega, kui
käsu
vastuvõtja kaudsusega. Iseasi kui siia kõrvale
panna
vormilt puhtakujulised jussiivid, mille leebem variant oleks Käigu
/ mingu nad kuu peale!
Ehkki taolised vormid on arvatud soovi väljendavateks,
võib
neid pidada ka kinnisväljenditeks, milles muude hulka
kuuluksid ka
sellised jussiivi vormid nagu tont/saatan võtkU,
andku
(jumal) andeks, tulgu jumal appi, iga kingsepp jäägu
oma
liistu juurde, pärast mind tulgu või veeuputus.
|