EMAKEELE SELTS

Karl ja Renate Pajusalu ettekanne “Tingiv kõneviis argivestluses” tugines eesti keele viisakuskoodi uuringule, aluseks oli 40 argivestlust, milles esines 124 konditsionaali vormi. Uuring lähtus Browni ja Levinsoni viisakusstrateegiatest, selle alusel eristati eestikeelses suulises vestluses seitse konditsionaali funktsiooni. Viisakusprintsiibi teenistuses on konditsionaal eelkõige siis, kui tahetakse pehmendada direktiivi või vähendada oma enesekindlust väidetes. Peaaegu igal funktsioonil on oma prototüüpne lekseem. Eriti selgelt on see muidugi näha preesensis, mis ongi mitteväitvate kõneaktide (performatiivide) tüüpiline ajavorm. Nii on mõnedele tuumverbidele kinnistunud just teatud kidlad konditsionaali funktsioonid (näiteks peaks üldisikulise ettepanekuna või episteemilise modaalsuse väljendajana ja tahaks pehmendatud soovina). Perfektis liitub konditsionaali tunnus alati verbile olema. Lisaks on eesti keeles veel kolm konditsionaalis sageli esinevat verbi, need on pidama, tahtma ja võima, tüüpiliselt vormides peaks, tahaks ja võiks, kui materjali oleks rohkem, eristuksid muudest verbidest selgemalt ilmselt ka saaks ja tohiks. Analüüsiti ka pika ja lühikese konditsionaalivormi kasutust: pöördelõppudega vorme kasutatakse produktiivselt ainult 2. isikus (nii ainsuses kui mitmuses), seejuures enamasti preesensis mitte perfektis. Esines üks vorm sa oleksid saand, kuid see on tegelikult geneeriline isik ja sellel võivad olla omad seaduspärad. 1. (nii ainsuses kui mitmuses) ja mitmuse 3. isikus kasutatakse pöördelõppu ainult üksikjuhtudel; pöördelõpuga vormides eelneb vormile alati ka pronoomen. Huvipakkuvad on need konditsionaali vormid, milles pole ühtegi välist viidet isikule (st ei pöördelõppu ega pronoomenit). Need annavad võimaluse kasutada pragmaatilist hägusust, see tähendab jätta verbi isiku üle otsutamine konteksti ja vastuvõtja vastasmõju hooleks. Seda kasutatakse eelkõige ettepanekutes, milles jäetakse lahti see, kes õieti peaks kõnealuse tegevuse sooritama. Samas on väga palju vorme, kus lühike pronoomen vahetult eelneb tingivale vormile, nagu ma=oleks, sa=peaks. Tegelikult on siin ju viide isikule olemas ja tegemist prosoodiliselt ühe sõnaga.

Mati Erelt ja Helle Metslang lähtusid ettekandes “Imperatiivist eesti keeles” verbivormide situatsioonianalüüsi käsitlusest. Eesmärk oli selgitada eesti keele imperatiivi paradigma piirid. Imperatiivi kasutussituatsiooni kirjeldamisel võeti aluseks kolm komponenti ning nendevahelised suhted: tegevussituatsioon, kõnesituatsioon ja info edastus. Selgelt tulid esile mitmed tähendus- ja vorminihked, nt mitmuse 1. isiku korral (istugem) väljendatakse käsku hoopis sagedamini indikatiivi mitmuse 1. isiku abil (istume), kuna teate väljendamisega edastatakse ka käsku. Siiski ei saa kõigist verbidest indikatiivi vormi kasutada. Imperatiivi ainsuse ja mitmuse 3. isiku gu-/ku-tunnuseline vorm (ta/nad istugu) seostus juba Hornungi grammatikas ka 1. ja 2. isiku pronoomenitega, seega ei saa diakroonias tegu olla vormi üldistumisega teistesse pööretesse, nagu on väidetud. Pigem on tegu funktsiooninihetega, kus lähtefunktsiooniks oli optatiiv, ning selle edasiarendusteks imperatiivi 3. isik, kontsessiiv ning evidentsiaalne imperatiiv. Samad arengud suunduvad välja ka permissiivsest las-konstruktsioonist.

Petar Kehayov käsitles ettekandes “Kaudne kõneviis tüpoloogilisest aspektist”, mis on evidentsiaal, milliste formaalsete strateegiatega seda erinevates keeltes markeeritakse ja kas evidentsiaalile vastavad kategooriad erinevates keeltes on kõneviisid. Teoreetiliselt vastanduvad kaks evidentsiaali käsitlust – ühe järgi on evidentsiaalse tähenduse põhituumaks informatsiooni allika markeerimine, teise järgi on evidentsiaalsete süsteemide põhifunktsioon väljendada kõneleja suhtumist informatsiooni. Keeletüpoloogiliselt on küsimus selles, kas primaarne on kõneleja suhtumine või informatsiooni allikas, kas tegemist on kõneviisiga või mingi muu kategooriaga.
Ettekandes kõrvutati kahe keeleareaali evidentsiaalsuse väljendamise morfosüntaktilisi strateegiaid. Balkani keeleareaalis kattuvad evidentsiaalsed süsteemid osaliselt aspekti ja aja kategooriatega, seevastu Balti keeleareaalis ei ole evidentsiaal seotud aja kategooriaga, ehkki diakroonias on eesti kaudne kõneviis tekkinud oleviku partitsiibist. Vaadeldud keelte grammatikates on evidentsiaalile üldiselt omistatud kõneviisi staatus. Kuid maailma keeltes esineb evidentsiaal harva koos teiste kõneviisidega, kuna evidentsiaali morfeemid hõivavad tavaliselt sama morfotaktilise positsiooni kui kõneviisi morfeemid. Juhul kui evidentsiaal esineb kõrvuti kõneviisiga, mis antud kontekstis toimib episteemilise markerina, ei toimi evidentsiaal enam episteemilise operaatorina, vaid üksnes informatsiooni allika markeerijana. Ehk teisisõnu, evidentsiaal ja moodus esinevad koos juhul, kui nad markeerivad erinevat tüüpi modaalsust. Kui välja arvata läti ja leedu marginaalsed kaudsed konditsionaali vormid, asuvad ülejäänud koosesinemisjuhtumites evidentsiaal ja kõneviis positsiooniliselt selgesti teineteisest lahus – nad opereerivad erinevatel grammatilistel tasanditel. Juhul kui esimest markeeritakse morfoloogias, siis teist markeeritakse süntaktiliselt (või kliitikuga) ja vastupidi.

Pille Penjam analüüsis ettekandes “Jussiivist vanas kirjakeeles” möönva kõneviisi funktsioone 17. sajandi eestikeelses kirikukirjanduses. Võrdluseks oli valitud Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahli kirikuraamatute ühtelangev osa (katekismus, evangeeliumid ja epistlid). Rossihnius on jussiivi kasutanud oluliselt sagedamini kui Stahl, samuti on Rossihniuse tekstis jussiivi ja imperatiivi vormiline eristumine vähem järjekindel. Stahli ja Rossihniuse kõneviisikasutus osutab, et 17. sajandiks on kõik jussiivi tänapäevased funktsioonid juba välja kujunenud – ehkki evidentsiaalselt, kõnesituatsiooniväliselt isikult pärinevaid taotluslikke lauseid esineb väga harva, võib oletada, et see tuleneb pigem teksti sisust kui grammatikasüsteemi eripärast. Kõige sagedamini on mõlemad autorid tarvitanud jussiivi mitteevidentsiaalsete, 3. isikule suunatud taotluste ja soovlausete vormistamiseks; vähem on kasutusi möönduse tähenduses ning peaaegu üldse pole jussiivi abil väljendatud evidentsiaalseid, kõnesituatsiooniväliselt isikult pärinevaid käske. Silmatorkavaim erinevus nüüdiskeelega võrreldes on nii Rossihniusel ja Stahlil kui ka teistes 17. sajandi tekstides esinev kohatine jussiivi ületaotlus – vormi kasutatakse otstarbelausetes, mille tänapäeva keeles vormistab konditsionaal. Ületaotluse põhjuseks on ilmselt olnud raskused, mis tekkisid saksa konjunktiivile sobiva eesti vaste leidmisel. Jussiiv seostub peaaegu eranditult 3. pöördega, üksikjuhtudel on Rossihnius jussiivi mittetaotluslikes lausetes tarvitanud ka 2. pöördega seoses. Põgus läbilõige 17.–20. sajandil ilmunud katekismusetõlgetest ei anna alust väita, nagu oleksid jussiivi funktsioonid eesti grammatikasüsteemis vaadeldud perioodil oluliselt muutunud. Kirjakeeles on siiski märgatav tõlketraditsiooni suur mõju: varasematest ületaotluslikest, tõenäoliselt eesti keelele mitteomastest kasutustest kivinenud konstruktsioonides on loobutud järk-järgult, osa vorme on kasutatud harjumuspärastes, eesti keelele võõrastes konstruktsioonides veel 20. sajandi keskelgi.

Maria-Maren Sepper andis ettekandes “Jussiivist tänapäeva kirjakeeles” esmalt ülevaate jussiivi käsitlustest eesti grammatikates. Ettekandes vaadeldi jussiivi tähendusi - kaudne käsk, mööndus, soov/soovitatavus – tänapäeva kirjakeeles, mida esindas Tartu ülikooli kirjakeelekorpuse grammatikakorpus. Ehkki tulemus on negatiivne, võib üht-teist jussiivi esinemissageduse kohta järeldada asjaolust, et morfoloogiliselt ühestatud korpuse märgendusi seletavas morfoloogiliste kategooriate tabelis puudus jussiivi märgend, ehk teisisõnu, selles korpuses puudus jussiivivormiline verb. Valimiks olid eesti kirjakeele 20 kõige sagedasema verbi jussiivivormid. 1612 esinemisjuhust oli 1036 olgu-vormi, üllatavalt oli nende seas vaid 7, mööndusega 8 näidet, kus olgu oleks abiverb ehk tegu oleks Mati Erelti esitatud jussiivi vormistiku täismineviku vormidega. olgu tähenduste selgitamine osutus ettekandjale ülejõu käivaks, teiste verbide puhul oli selgelt ülekaalus soovi väljendamine. 72 juhul oli jussiivivormiline verb lauses seotud kõnelemisverbiga, nt Ta ütles, tal pole selliseks tööks praegu lihtsalt aega, andku Eda andeks. Ettekandja arvates toetavad need juhtumid seisukohta, et jussiivi puhul on tegu eelkõige käsu allika kaudsusega, kui käsu vastuvõtja kaudsusega. Iseasi kui siia kõrvale panna vormilt puhtakujulised jussiivid, mille leebem variant oleks Käigu / mingu nad kuu peale! Ehkki taolised vormid on arvatud soovi väljendavateks, võib neid pidada ka kinnisväljenditeks, milles muude hulka kuuluksid ka sellised jussiivi vormid nagu tont/saatan võtkU, andku (jumal) andeks, tulgu jumal appi, iga kingsepp jäägu oma liistu juurde, pärast mind tulgu või veeuputus.